MIHKEL trying to survive LONDON: 16.02.16

XOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXO

OXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOX

XOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXO

Need musid ja kallid on teile, mu kallikesed, kuid ärge nüüd liiga elevile ka minge..#jäägemdiskreetseteks

Esimest korda ärkasin ma vastumeelselt. See tähendab, et ma vist magasin hästi!! JEE!! See on hea edusamm! Ja veel paar hüüumärki!!!!!

Läksin kohtuma Jose-ga. Tema on vabakutseline fotograaf. Tema tuleb Hispaaniast. Sinna minnes ei tulnud üht vajalikku bussi, niisiis pidin kõndima(lihased, lihased). Nagu mõnituseks liikus vastassuunas kolm minu bussi. Aga vastassuunas... jõudsin napilt õigeks ajaks, sest tulin varuga välja. Ja teate, Citymapper eksis esimest korda. Ma koputasin uksele ja vastu tuli vanemat sorti mustanahaline meesterahvas. Ta vaatas mind imelikult ja küsis: "Who are you looking for?" Jep. See pole õige koht - mõtlesin ma. Tuli välja, et õige koht oli paralleeltänavas... Naiss.
Tegemist oli kõige suurema juudi kogukonnaga terves suures Londonis. See tähendas, et kõikidest kohtadest, kuhu vaatasid, tulid sulle vastu pikas mustas mantlis, musta kaabu ja oimulokikestega meesterahva esindajad. Kõik nad nägid ühesugused välja, nii suured kui väikesed, nii noored kui vanad.
Kui ma lõpuks Jose juurde jõudsin(fotograaf), siis oli mu nina külmast nii punane nagu red nose reindiiril. Jalutasime ilusas kanaliga ääristatud piirkonnas ja tegime siin-seal pilte. Tema rääkis endast, mina endast. Mul oli kivi jalanõus. See häiris. Aga ma olin liiga laisk selle eemaldamiseks. Ilus oli, aga mul oli kivi talla all. Tore oli, aga mul oli kivi talla all. Hea pilt tuli, aga mul oli kivi talla all. Jne. Te saate poindile pihta.

Siis jooksin ma tagasi järgmisele šuudile. Buusi jälle ei tulnud. Keegi nähtavasti irvitas mu üle, kuna vastassuunast liikus seekord 4 isendit nimega : 393(minu buss). Oehh..

Seekord toimus järgmine šuut meie agentuuris, Wilhelminas. Michael oli tema nimi ja minu nimi on Mihkel. HAHAA! Päris ea. Ta palus mul erinevaid riideid kaasa võtta, nii ma siis võtsin terve oma reisikoti kaasa. See algas tavaliselt, kuid siis läks lõbusaks. Ma hakkasin imelikke poose tegema. See pani mind mõtlema, et ma peaks reohkem ääbse ja käsi treenima, kuna mõned poosid möödusin megavärinaga üle terve keha. Lõbus oli. Ta tegi mulle komplimendi, et ma olen nagu Michelangelo skulptuur!(ülakeha oli peaaegu terve aja ilma katteta) UUUšš, päris ea kompliment. Ja siis läks asi napakaks. Tuli välja, et ta teeb modellidest lühivideosid ja tahtis ka minust teha. Ta valis mulle loo ja ma hakkasin liikuma.

https://www.youtube.com/watch?v=HNEKcxcWF8E -- see oli see lugu

Ta pani selle loo ripiidi peale. Ja siis kõige pealt tegin niisama lege poose, siis hakkasin tantsima. Tantsisin, mis ma tantsisin. Vehkisin kätega, raputasin pead, viskasin juukseid. Tema innustas tagant:
"GO CRAZY GO CRAZY!!" Ja siis ma mõtlesin, et Yolo ja tantsisin ja lollitasin ja hüppasin ja möllasin, kuni viimane Energia oma kanda näitas. Siis me vahetasime autfitti, ja UUESTI! Ja UUESTI. Oehh, oli see alles midagi. Ma tundsin esimest korda, et minu edevusekarikas on juba liiga täis ja kõike voolab üle ääre. Ma tundsin, kuidas ma tundsin sellest edvistamisest juba piinlikkust. Aga noh, man`s gotta do what man`s gotta do! Pildid ja videod tundusid väga head, kahjuks ei teinud ma pilte teile näitamiseks, sorsi... järgmine kord olen targem. Siit ka moraal: "Kui midagi lahedat toimub, siis tee ise ka pilte"

Pärast läksin Vogue Ukraina castingule, kus tehti päris polaroide, päris polaroidi kaameraga. Üks pilt ja kõik. Siin pilt piltidest, mida me ei saanud endale.