12.02.16

Täna alustame eilsega. Nimelt käisime poistega eile õhtul pingpongi baaris. Pallid lendasid, reketid välkusid, muusika möllas ja Adele rullis. Laud maksis 28poundi. Mõned võtsid õlle(rahu, rahu, mina mitte), mis maksis 4.80. Jõhker! Siit ka moraal - "Ära lõbutse täna, sest muidu oled homme võibolla tänaval...kui jutt käib Lodonist...või mõnest muust suurlinnast...kus on kõik hästi kallis...või noh... tegelikult.."
#bestquoteever
Tegelikult oli meil lõbus.
Tegin teile mõned udused pildid.

Ja siis tuli täna. Nagu lupsti. Lupsti nagu tahke seep hüppab käest kui natuke pigistada.

Pärast juba rutiinseks muutuvat Go See-d(klient teeb sinust 2 pilti ja näeb, kas sa sobid), mis kestis 1min, läksin ma lähimasse hotelli. Te küsite, miks? Wifi pärast otse loomulikult! Tavaliselt aitab kui sa lisad kommentaari: "I want to get home..." Siis nad sulavad :D. Aga tegelikult on inimesed väga lahked ja jagavad wifit niisama, isegi ilma abistavate kommentaarideta. Nii läks ka täna. Seejärel sisestasin Citymapperisse kaks sõna: Tate Modern - kõigi poolt soovitatud modernse kunsti muuseum. Tuli välja, et see oli vaid 1km kaugusel. Mul oli järgmise asjani 3h vaba aega.

                                                                     "Tate Mordor"

Püsiekspositsioonid olid tasuta. Lõpuks ometi midagi on tasuta!! Vaatasin üle kuulsad kunstnikud nagu: Dali, Mondrian, Rothko, Warhol, Malevich, Gabo, Picasso jne. 

Eriti meeldisid mulle suured värviplekilised lõuendid.

Aga kahjuks, ega seal mida väga erilist ei olnud.

Aga nüüd! Põneva osa juurde. Minu teine casting algas 15.30. Ma mõtlesin, et pffff, hakkan enne kolme rahulikult minema. Siis aga avastasin, et olen juba minemisega hiljaks jäänud. Citymapper ültes kohalejõudmise ajaks 15.45. Pekki!! Nii küll ei lähe! Mis mulje ma endast nii jätan, kui ma hilinen 15 min. Hakkasin siis jooksma. Metroos olles liikus ennustatav kellaaeg 15.39 peale. Hingasin kergemalt. Äkki ei jäägi nii väga hiljaks. Bussiga sõites ei tahtnud keegi peale, ega maha minna, nii et peatusi ei toimunud. Kohale jõudsin ma lõpuks 15.28 Jee!! Perfecto! Stuudio oli jälle kusagil lambises angaaris, mis õhtul oleks tundunud kui äärelinna nugala. Mind võtid vastu fotograaf, valgusemees, meikar ja juuksur. Üks toredam kui teine. Tuli välja, et see oli täitsa päris fotošuut, mis kestis üle tunni aja! Meikar oli mu moka-sünnimärgi peale kade ja ütles, et tahab endale ka. Juuksur oli nii lühike, et ma pidin  iga kord peaaegu põlvitama, et ta saaks mu lokke sättida. Lõpuks halastati meie peale ja valgusemees tõi juuksurile kasti, millel seista. Nad olid ülimalt julgustavad, naeratasid koguaeg, muigasid iga järgmise pildi peale ja kiitsid. Süda läks kohe soojaks... Nad ütlesid, et ma näen välja nagu Sean Penn. Võibolla tõesti.

Siin on kombo piltidest, mis lõpuks sõelale jäid. Tegin ekraanist telefoniga pilti.

Oli see alles üks tore fotoshoot. Niipalju sai nalja! Kahju oli lahkuda. Karm tõsiasi selle bisnessi juures on see, et sa kohtad niipalju uusi toredaid inimesi, aga kohe pärast tutvumist ei näe sa neid võibolla enam kunagi...

Ja siis veel, et see ajakiri Boys By Girls, millest on juttu eelmises postituses, pani minust instagrammi pilti. Sellel on juba 627 like.i!!!