Täna on see päev, kus ma astusin teist korda Inglismaa pinnale, kuid esimest korda sain ma Stanstedi lennujaamast kaugemale, nimelt põrutasin ma rongi kiirusel Londoni südamesse.
Tallinn - Stanstead laabus peaaegu sujuvalt. Pusa, trummipad ja 2triiksärki ei mahtunudki lõpuks reisikotti, sest nende pärast oli minu kott lennuki jaoks liiga raske.
Lennukis, minu kõrvalistmel oli üks naine, kes õnneks hakkas minuga poole tee peal rääkima, sest muidu oleks ma igavusse ära uppunud. Nimelt olen ma harjunud Spotifyga telefonist mussi kuulama, ( ma tegin nude photoshoodi Spotifyle ja olen nüüd nende reklaamnägu - HAHAHAAnali)aga kus sa seda mussi kuulad kui võõras riigis ja lennuki režiim peal. Feil...
Niisiis kõnetas mind see naine, kelle nimi algas J-tähega. Me rääkisime maast ja ilmast ja ma sain oma inglise keelt harjutada. Nimelt oli ta vene-eestlane, kes elab Londonis. Igatahes eesti keelt ta ei rääkinud, aga seda parem mulle. Lõpuks andis ta mulle oma meiliaadressi, et kui modellielu peaks muutuma väljakannatamatuks, siis oleks mul alternatiivkodu olemas. Ja siis ta läks minema. tsau
Piiril, võttis kontrolör mu ID-kaardi, vaatas mulle otsa ja ütles: "Tere!(vaatasin teda kohmetult ja ütlesin virila naeratusega tere vastu)You werent expecting thet werent you!Hahaa!"
Siis istusin rongile ja olingi PÕMM kesklinnas. Jalutasin agentuuri ja tegin nunnut nägu. Kõik olid väga sõbralikud ja lõbusad. Aga sellest ma ei saa aru, et miks kõik moetööstuses töötavad mehed räägivad porgandihäälega.... Siis sain korterivõtmed ja lendasin üle tee majja, kus elas veel 7 modelli peale minu - Brasiilia, Portugal, 2 Taanit, Poola, USA, Eesti(mina) ja viimasest pole mul aimugi. Kõik tunduvad hästi sõbralikud ja viisakad ja mitte üldse liiga naiselikud või kahtlased, aga noh, eks see veel selgub. Ühed on jõuksi vennad, teised kunstnikud. Tuleb välja, et kõik muuseumid Londonis on tasuta.
Ma küsisin Brasiilia käest, et kus ta kodu on. Ta vastas, et ta on 2 aastat modellina ringi reisinud ja ei teagi, kus ta kodu enam on... "Palju õnne on vaja, see on põhiline" ütles ta mulle.
Siis läks mul kõht tühjaks, aga kohe selgus, et ma loll olin ju ainult eurodega... poolteist tundi otsisin käte värisedes raha vahetus kohta. Lõpuks sain ka naelad näppu(haha), aga kas sellest rahast ka piisab, pole aimugi. Kõik on megakallis. Pole hullu, kui ma tänavale jään, siis on mul vähemalt J, kelle juurde minna!
Tegin ka teile ühe pildi - "Munamaja nähtud, kas nüüd koju?"Homme läheb shoodiks ja kui saan, siis näitan pilte teilegi.
Aga seniks, YOLO!
Mul pole siiamaani aimu, kuidas ma siin elama hakkan, aga eks see selgub tulevikus
Palju rahavast on tänaval
Kõik poemüüjad ja bussijuhid on tumedad
Homseni!
Micuza Spruce
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar