Olime järjekorras.
Keon räägib turvamehege: "I should be on the list..."
"Sorry, what was your name?"
"Keon. K E O N"
"No...i cant find you here...but...just go in."
Nii me siis läksime klubi uksest sisse. Kell oli 00.30. Ruum oli pime, muusika vali. Ma kirjeldan olukorda nagu ma oleks juba liiga vana selle jaoks. DJ mängis mingit niga-trap-hip-hop sümbioosi. Valgeid kohtas harva #noracism. Õõtsusime veidi, karjusime üksteisele kõrva ja naeratasime piinlikult nagu kained inimesed öösel klubis ikka. Möödus tund ja 50% meie 4sest bandest lahkus, mina kaasaarvatud. Pole ime, et keegi kaine peaga klubis ei suuda olla. Seal pole ju midagi teha. Sorry, partypiipul #nohate
Väike välgatus teile sellest imelisest unusmatatust Londoni Underground Klubi kogemusest. Kunst missugune..
Siit moraal: "Ärge käige klubis! Punkt...... Või noh, ainult juhul kui su sõber palub ja lõppkokkuvõttes on ikkagi tore kogemus, siis võib vahel.....harva" - MicuzaSpruce 2016
Kuulge, keegi peaks neist tarkadest sõnadest ühe ilusa raamatukese tegema ja rikkaks saama. Siis ma saaks oma kallitele järeltulijatele rahumeeli, piinlikust tundmata, otsa vaadata ja tunda rahu, et midagi sai ikka õigesti ka siin elus tehtud.
Olgu, aitab jamast.
Pärast sai magama mindud ja üles ärgatud. FRIKING 4560111245000 KORDA!!! Sest meie korteri kõrval on kiirabiautode hängpleiss ja iga natukese aja tagant kihutab keegi megainiseva ja megavalju sireeniga akna alt mööda. Pole hullu. Elu läheb edasi. JA KUIDAS VEEEL.
Täna oli vaba päev. Suuresti selle pärast, et täna algas Londonis naiste Fashionwiik ja mehed ei koti kedagi. Aga ega siis tubli Eesti mees sellest kohe heitu. Mina nautisin oma vaba päeva sisustades. Käisin muuseumis, mis käsitles Inglise keskklassi perekondade kodude elutubade muutumist läbi aja. See oli tore.
Siis pärast igasugused ülihuvitavaid tegevusi, mis olid nii ülilahedad , aga ma teie kiusamiseks ei ütle, mis need olid...ok, ma käisin agentuuris ja potkontoris...wow...ameising...oleks võinud selle lause kirjutamata..vms..naq...(lause jätkub sõnast "ülilahedad")läksin ma rongiga teise rongi peale. JEHUU!!
Aga see teine rong viis mind ühte maagilisse paika.
Nimelt tuleb välja, et Londoni jõge, Thames`i, ületab 90 m kõrgune kondli trass. Oossom.
Ma siis proovisin ise ka järgi, mis tunne on. Ja nagu korralik Hiina turist, tegin ma ka oma telefoniga kõrgustest pilte #ilovethemchineasepeople #siiras #kuigiikkagisuhtirooniline
ÄGE
Kui nüüd päris aus ollla, siis vaatasin ma tagasitulles telekast Braking Badi. Kõik kiidavad seda sarja. Mõtlesin, et proovin siis ka.
"Kui keegi teeb midagi, siis tee seda kindlasti järgi, sest nii teevad kõik nõrga iseloomuga inimesed"
nali. ärge võtke südamesse. Eks me kõik ole vahel natuke.........................................ÜLILAHEDAD!!!!
Ja minst pani keegi vahepeal ühe pildi instagrami. Kuna meil on siiski moeblogi, mitte mingi leim reisiblogi, PFFFF, siis näitame natuke moodi kah - minu lemmik autfit Londoni pinnal
Kahjuks kurbusega pean ma nentima, et meie väike reisike ja sealjuures ka blogike hakkab vaikselt otsakorrale jõudma. Täna ütlesin ma oma parimatele ja lemmikutele WilhelminaLDNi bukkeritele, Abbiele ja Josiele, pärast oma lennupiletite saamist, head aega... Jasperile ütlesin ka head aega, tema läheb homme oma koju, Hollandisse. Lemmie läks eile Hispaaniasse. Keon läheb teisipäeval Istambuli ja mina pühapäeval Eestisse. Ausalt öeldes on see olnud üks imeline aeg. Ma sain nii palju uusi kogemusi, uusi sõpru, tutvusi. Mul ei valuta kuskit. Enne siia tulemist põdesin, et kas ma siin ikka hakkama saan ja kas siin on ikka tore. Mul olid suured eelarvamused modelliks olemise arvel, kuid nüüd on need enamuses kummutatud. Nüüd ma tean, et kõik modellid ei ole kas ülenaiselikud või üleülbed või üleedevad. Kidlasti leidub igasuguseid, aga siin, 91 Kingslan Roadi korteris elavad ainult ilusad inimesed. Nii seest kui väljast. Ja veel. Inglismaa võib oma rahva üle uhke olla, sest kõik inimesed, isegi tänaval või metroos, omavad niipalju mõnusust, et olla avatud ja positiivsed võhivõõraste vastu, kas või ainult ühekski momendiks. Sellest saaksid eestlased palju õppida. Mind igatahes võeti siin väga hästi vastu. Soovitan soojalt! London on suur, aga siin on mõnus, vähemalt 2 nädalat olles. Ja pean ülimalt tänama kõiki armsaid, kes seda kriba viitsisid lugeda ja kaasa elada. Ma tänan julgustavate kirjade eest, mis ajendasid mind seda blogi iga päev edasi kirjutama. SUUR AITÄH, ma olen väga õnnistatud.
Aga seniks, olge mõnusad ja näeme juba varsti täies pikkuses ja laiuses.
Siia lõppu lisaksin ma ühe väga sügavamõttelise mõttetera, mida isegi mina pole veel täielikult lahti mõtestanud, aga see kõlab lahedalt.
"Iga tunneli lõpus on kaks valgust..."
Ja nagu inglise keeles vahel lõpustseenides üteldakse -
GOD BE WITH YOU
NIGA OUT
BULLET
